oma õele

siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust

meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus

*

üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus

ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava

*

ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine

kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves
läksime kui teele

ammu ajaga saand üheks
mu oma ilm
sääl kasvav rohi
ehast värvuv pilv

on siiski kahju sellest
et kõik vaid viivuks velleks
su ümber heldelt

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard