lille
Järgi
kui suve hääbumise
kui suve hääbumise
nukrusel viimaks
lahti lased käest
jäävad selja taha
kurbuse kõrged mäed
hing korraga hoopis
valmistub
räästate tilkumiseks
kraavide vulaveeks
uueks haljuseks kevadel
meekarva pajude
sumisemiseks
suvi läbi olemiseks
kõigi õite sees
*
kõik on praegu nii hell
ja üleni lahti
otsatu taeva all
vaatan kuis laps
seda mus ahmib
teada taha ees on
kasekuld aias
lilli söestav hall
veel olla suve ligi
veel taeva alune
üleni pole tühi kui
kärbes lapsuliblikas
õhus lendab all järve
ääres veel koltumata
pilliroog sul laseb
suve ligi olla veel
kõle pole tema kahin
rünkpilve valget teel täis
iga loik mõne õitsva
õie juures meel
endistviisi ringi kollab
kui oleks rohus see
soe päikse rõõmus laik
meilid
mida teed
aknas täiskuu
seda vaatan
nii minagi
Sina seal
mina siin
me vahel
täiskuust
hele silmapiir
*
nüüd sügis koob jälle
halladest võrku kuhu kinni
jääb suve hääbumise
nukker hurm
vahtrate leekimine
lillede kortsumine
nende aeglane surm
jah hingele näha
on julm nende hukku
kui veres ei tärkaks
kevade ootust puudel
helerohelisi lehti
näha poleks lootust metsas
kus kõrvu kostab käo
vali kukku iga põõsa
alt kadunud lume puhtus
siis kui ma patse kandsin
Juunihommikul kell neli
elu heldus ja imelisus
päästke mind ära
seekordki iseenda käest
kes kordki elus
üleni on olnud õitsemises
joobnud elu imest
vere kirest
sel käed pane ümber kaela
koos temaga nuta ja naera
*
kui lahkub õite ilu
tuleb vere ligi
päikese ja mulla heldus
hinge kriibib
nende pelgus
unub
end pillata et oled saanud
õite lumme
ilujanust juua
hetkist kuldseist
*
oled Sa kunagi
ennast pesta lasknud
puhte ja eha valgusel
hingel täituda
nende malbusest
proovi
