sirelid õitsevad

tõused täna vara üles
oled enesele poeet
vaatad pilvi läheb üle
kuum veel lillel leek
sinagi neis päevis
kuskil oled
hõõgub vaim ja meel
juuksed märjad taeva sinast
aega uks on lahti veel
mida ootad loodad
ei tea isegi
ilm läheks lihtsalt soojaks
muud ei midagi

*
ma imestamast
endiselt ei väsi
kui maa seest
välja tuleb rohi
kasel tagasi on lehekohin
kõrvu mullast puude tüvest
tõuseb öösel tume kohin
mingi kummaline sosin
et hetkes mõnes
nii hommikuni
olla lihtsalt tohin

et kõik see jõena
voolab verre
jääb sinna päevaks terveks

*

taas lillatamas sirel maja taga
pilgeni tunde
lõhnu enda ümber laotab
kontvõõrana veelkord aralt
ust õitsemisse paotad

et nõnda hõõgvel hekk
täis valu hetk
hing sellest karjub
ei usu et ära harjub

ehk sajandigi pärast
hingelt õde
sellega on ühes ajas
jääb talgi puutumata
voodi tekk
kui lillatamas sirel
maja taga

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard