-

Koidukuma,
see õrn valgus.
Nii mõnigi end väljast leiab,
uue tööpäeva algus.

Hiljaaegu,
mõistsin mina.
Kõik on lootusetu,
leidkem mulle surnulina.

Kogu see viin,
mis mul sees.
Ei aita enam raasugi,
mu tundlakatel üle kees.

Ootan tunde,
Su ukse taga.
Lootust ju on,
et Sa ei maga.

Süütan viimase suitsu,
liigun kodu poole, ei tuitsu.
Siis komistan, kukun,
asfalti embuses tunde tukun.

Hiljem avan silmad,
meeled pingel
Seal Sa oled,
mu armas ingel.

Anna omi käe,
'abista end'.
Kuid kas see on tõsi,
või aint mu unelend.

Siis Sa kaod,
ärkan üles.
Kõik oli uni,
mu fantaasiasüles.

Tõusta püüan,
kui ei suuda.
Pisarad ja veri,
need mu seisundit ei muuda.

Ning seal ma suren,
vigane ning loll.
Muutund' kõik oli,
mõttetuks muutunud mu eluroll.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard