Must Praost

Ridaelamu on mul hooldada
kus aeg - ajalt keegi ööbib
igasugu võivad külastada
kes soovib, see proovib;

ukse taga värinat tundsin
ja masin tänaval ei sõida
uut kohalolu ära aimasin
aga ei tea keda;

täiskuu valguses seisab mees
kellel silmad kollaselt palavad
must kuub, must kaabu ja sau ees
ta kohalolek teiste pilke haaravad;

Must Praost Joonas on tema
ennast nii tutvustab
taha lauda asus istuma
maast, ilmast ja maagiast jutustab;

nahast kaantega raamat
tema nimega, selle ta avab
ei taha kohvi, teed ega muut paremat
viisakalt ja madalalt vastab;

teenindaja tagasi lonkab
ees pilk süsimust
end põrandale kukutab
väljub udu ta kõriaugust;

järgmine hetk tuled kustuvad
ja ristid maja seinalt kukuvad
äikesepilved müristavad
ning teised ehmatavad;

meil hoone pime kõikjal
ja väljub kera teenindaja suust
okas torkab välja ta seljal
tegemist pole millestki muust;

kui musta maagiaga
me peitma end asume
käib tants agooniaga
mille vastu alla vandume;

peidad end kappi, kuuled möiret
ja sireene liginemas
kostab sensoritel turvahäiret
sest portaal põrgu avanemas;

ma kargasin välja aknast
ja näen, kuidas maja süttib
jääb teisi hiljaks päästma ebapühast
politsei, mis kaost eemalt vahib;

kuradid lendavad taevas
ja Joonas tõuseb nendega õhku
ellujääjatel kui sitapott kaelas
sest nüüd saab elamu rõhku;

aegruum murdub, tekib lõhe
keset taevast täis tähti
küll on olek nii kõhe
kui hoonet kadumas nähti;

füüsikaseadused andsid alla
Musta Praosti väele
kõik juhused on valla
see sõltub ta käele;

kui abi kohal, kadunud kõik
teise ilma läbi augu
jäi väikseks meie abihõik
kui kadudes tehti valju paugu;

nüüd tänapäeval ma oktoobris
enam hilja ei tee tööd
miski ebaloomulik närve narris
ei ole mul enam rahulikku
ööd;

ja elamust alles betoon
kuhu ei julge keegi uut ehitada
Joonasel oli missioon
selleks, et hingedest toituda

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard