mansa
Kaua
me kohtusime
teadmata kas kauaks
meil jätkub igatsust ja kirge
ei teadnud siis
kas ärgand tundetuli
pea hääbub või on kaua vrge
ei teadnud sedagi
kas lootused ja soovid
kord tegelikkuseks ka saavad
või jäävad ulmadeks
mis kaugustesse
vaid aja möödumisel kaovad
aeg läks
me armastusel oli tuleproove
kuid püsima jäi tundelõõm
ja möödund aeg
vaid kinnitas me soove
et ühtesulamine on vaid rõõm
nii käsikäes
me rada kulgeb
ning südames on rõõm ja rahu
ja iga hommik
kui ta virgub
taas meie embusesse mahub
Kodu
Lumiste metsade süles
peidab end pisike talu.
Kõik tema rohtunud rajad
tundnud mu rõõmu ja valu.
Memme rüpes sai nutetud nutud,
memme rüpes ka rõõmudel paik.
Taadi töödestki osa sai võetud,
mis sest,et pärast põlve peal sinine laik.
Esimest armastust süda siin tundis,
kõhus lendlevaid liblikaid.
aega tagasi kahjuks ei keera,
enam peituda siia ei saa,
nüüd maailma mure ja valuga
üksi toime tulema peab...