Hansi!!!
Märgates ilu oled vaba ...
Õnneaegu kevades ...
Lilleväljad imelised neis ilu , värviküllust - õrna,
kaunist hetke meile loomas , ärkav kevadine maa.
Noorte õielehtede aroomis metsateele jõuan maa,
hinge vallutab siin loodus , tunned end ta osana.
Oksad kergelt lehvitavad , sulle vabaduse tuules,
naeratab päikesele vastu õitest valge toomepuu.
Laululinnud , metsa alla päevasoe tõi - maikuu,
kukub kägu uut sul lootust , õnneaegu kevades.
Hansi!!!
Meie maailmad ...
Ümbritsev maailm , kõikjal meie - ees,
kõige lähim hingeline , asub sinu sees.
Meis igas erinev , kujutlus sest - ilmast,
keegi külmaks jäi, sul aga pisar silmast.
Virtuaalne täiuslik , peaaegu meil - see,
tõeline armastus südamed hõõguma lõi.
Soojendas ja rõõmustas õnne meile tõi,
põletas kui lõkendama , tüli puhus lee .
Oma lauluga , ebamaise iluga embad ,
kaunid luuleread , vastu minult saad.
Temast hoolid peagi tõe selgitad talle,
veadki armsad, tunduvad nüüd meile.
Hansi!!!
Hingede harmoonia ...
Kaunis kevades kohtasin , mai päeval sind,
nüüd päikeseline maailm, vaimustab mind.
Igal saabuval õitseajal loodan leida ta üles,
tuled kui tookord õnnelik vastu, õied süles.
Ülev armastus meid embab , erilisel hetkel,
kingib elurõõmu , naeratuse särava palgel.
Vahel tuleviku õnn, koos ei saabu temaga,
hinge igatsused jäävad , neis oled minuga.
Armastusel südames ajatu on kuldne troon,
hellitab sul hinges noote tunde kaunis toon.
Elus võid kogeda , neid mitmeid oma teel,
sellist kui esimene , seni leidnud pole - veel .
Hansi!!!
Päikest sinu teele ...
Meie Emal sünnipäev , üks tähistada juubel,
öelda ei tohi milline , välja näeb ju noorem.
Riivanud pole ta jume , ruttava aja koorem,
elurõõmu toonud talle , hooliv emalik meel.
Ema õnn on lastes , tema elugi kingib neile,
kannab te muret, rõõmu mõeldes vaid teile.
Paigal ei tänagi püsi , toimetab , teeb , sätib,
saatku päike sind eluteel , mis tulevikku viib.
Hansi!!!
Meie isad ...
Õnn see kui isa , sinu kõrval on veel,
tema kogemus, õpetus abiks eluteel.
Rasket koormat oma õlal ta kannab,
pere nimel , endast ju parima annab.
Kodumaa kaitse vapraid mehi vajab,
isamaa piiril , pidava kindluse rajab.
Isad ja vanemad pojad , esireas seal,
et kurjus ei tallaks , kodupinna peal.
Koduseid hellitab ka neile , leiab aja,
kui vaja veel õhtuti uut ehitab maja.
Pole isadel kerge , täita vägilas rolli,
tema päev austa võimalusel tee kalli.
Hansi!!!
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
Meie maa kured ...
Kaugele kodumaa taevas lahkuvad kured,
kaasa hüüavad siit oma sünnimaalt pered.
Rännul võõrsile , ületavad maad ja mered,
lõunamaa rannal lõpevad külmade mured.
Uhked pesad neid meenutama, jäid maha,
tagasi kevad kutsub linde , kodu piiri taha.
Usinad tööl, rohkelt materjali nad vajavad,
pojad siia juurde, uusi kodu - pesi rajavad.
Hansi!!!