Kelly.9459
Järgi
elu on tunnetekarusell, aga päike tuleb ka peale kõige pimedamat ööd<3
Tühjus hinges
,,Kas kõik on korras?" küsisite,
ma ütlesin jah, et te rõõmsad oleksite.
See küsimus lasi pisarad valla.
Kõik langeb iga päevaga rohkem mäest alla.
Tunne on nii tühi, miskit hinges puudu,
tunnen, nagu see kõik kunagi ei muutu.
Kõik justkui vihkaks mind.
vahel olen ainult tõde soovind,
kuid tõde on valus olen õppind.
Kõik on järsku nii keeruline,
öeldakse, et see on ajutine.
Ma olen nii väsinud, kuid und pole,
aga see väsimus küll unepuudusest ole.
See päev.
See päev, mil tutvusime,
toimus elu muutumine.
See päev mul meeles on alati.
Nüüd sind kaotada igavesti kardangi.
Mis siis, kui sa poleks mulle kunagi kirjutanud,
kas ma oleksin end puu otsa riputanud?
Mu süda lööb ainult sinu pärast,
oled mu südames olnud juba esimesest päevast.
Kuuvalges ja tähesäras, istun ma aknalaual,
mõtlen sinust, poolik kodutöö kirjutuslaual.
Kuidas mul nii on vedanud,
et oled mu ellu tekkinud?
Sa suudad veel
Istun aknalual,
mõtes lilled ta haual.
Ma ei taha sind kaotada,
tahan sind armastada.
Ära ütle, et see hüvastijätusuudlus,
istu minuga männisalus.
Ära mine, sa suudad veel,
oled kõigest eksinud eluteel.
Kuulen su hingetõmbeid,
kuula mu lauseid.
Armastan sind,
nagu sina mind.
Sinu kommentaarid
Ära tule mulle ütlema et teismelise elu ongi tunnete kõikumine.
Teil seda öeldes on väike eksimine.
Ma ei räägi ju ainult enda tunnetest,
vaid ka teiste eludest.
"Vara võitu on hakata mõtisklema sellistel teemadel",
ära ütle seda mulle neil õhtutundidel.
Ma mõtisklen neil teemadel mil soovin,
kaua sõnu kokku proovin.
Sa lihtsalt tuled nii kritiseerima mu vaeva,
ära mu hinge nii kaeva.
Ma ei vaja sinu mõtteid,
ma pigem eelistaks kärbseid.
Mälestused klaaskuulides
Riiulil iga mälestus oma klaaskuulis,
ise istun kiiktoolis.
Mõtlen, et kui tore oli temaga,
kuid siis tuli ta selle kirjaga.
Võtan kätte ühe mälestuse,
avan kapiukse,
peidan ära selle pettuse
ja loon täieliku pimeduse.
Istun ja nutan.
Sel mälestusel ma hüüatan,
enda sõpra sellega hoiatan,
korraks seisatan
ja midagi seletan.
Kuid ühel hetkel läinud ta oli.
Sina.
Juba esimesel õhtul,
armusin sel jutul.
Vallutasid kõik mu mõtted,
ei meeldinud sul suhted.
Ootasin, et sa kirjutaks,
sinuga terve päeva jutustaks.
Poleks arvand, et nii kiiresti armun.
Terve õhtu sammun.
Unistan sinust,
nagu beebi linnust.
Ütlesid, et armastad mind,
olin nii vähe sinuga rääkind.
Ütlesin, et armastan sind,
olid mulle kaua meeldind.
Polnud me veel üksteist näind,
olid mu ellu alles sündind.
