Usurp
Hoog
Oled väsinud ja istud
Raskes paanikas põrandal
Nagu miljoniks tükiks kistud
Hingetõmbed lärmakalt kõlavad
See hetk ei tundu reaalne
Süda rinnus vihaselt taob
Proovid sügavalt hingata kord veel
Kuniks pilt jälle silme eest kaob
Alateadvus tõmbleb kui spasm
Mille mõjul on lõputu kaugus
Paneb küsima endalt, et kas
Ükskord lõppeb viimaks see õudus
Veidi rohkem
Kõik algas tal nii
Jälle mõistuse kaotas
Ükski palve, ei hüüd
Tema uksi ei paotand
Taas istus ta üksi
Ega üldse ei kohkund
Kui mõtete säras
Paber tindiga kohtus
Paljud lennukad laused
Ta peas jooksid võidu
Ta püüdis need kinni
Ning kirjutas laulu
Ei pidanud kinni
Ei hakanud kartma
Et masendussära
Võib saata ta hauda
Tund tunni haaval
Ta maalinguid voolis
Kaunis tindiga pliiats
Justkui tema jaoks loodi
Ei olnud ta üksi
Tema ees oli maailm
Kus usku ja armastust
Veidi rohkem kui siinmail
Lõpuks jõudis ta sinna
Kus end hästi võis tunda
Nü .....
Liiga
Liiga lihtne on
kaduda iseendasse
Olla seal kinni
Mitte asuda võitlusse
Liiga lihtne on
Võtta kõik hea
Jätta kõik vaated
Ja kaotada pea
Aga raske on
Tulla sealt välja
Ilmvõimatu näib
Täita kurbuse nälga
Ja seal sa nüüd oled
Külmunud, üksi
Nad tahavad mõista
Kuid mitte keegi ei küsi
Ning sina ei räägi
Ainult mõlgutad mõtteid
Et oleks vaid keegi
Saabuks ometi lõpp sel