Sõnale pokaal leiti 6 luuletust
Puljong ja pirukas
Puljongil on pirukas,
kapuutsidel on mantel.
Pokaalidel on kõlinad,
muskulitel hantel.
Kokku käivad teatud asjad,
kohad, elud, olud…
Või siis lahku – nagu poleks
olemaski olnud.
Kunagi mul olid sina,
ilus, elus, ajatu…
Kordumatu. Enam iial
pole sa nii vajatu.
/Mari*Uri/
Maasikamusi
Ma olen igal pool Su mõtteis
Olen igal pool
Mind ei saa peatada
Olen ka Su viskiklaasis
Su veinipokaalis
Su telekanalis, mida valid
et ennast välja viia
tavalise elu virr-varrist
Ma olen, sest Sa mõtled,
mida ma teen,
kuidas ma olen,
kellega ma olen,
kuidas ma nii üksikult oma aega veedan
ja milleks mulle kõik see,
miks ometi ei leia ma endale kedagi,
kes oleks minu vääriline?
Või miks need, kellel pean pidavat väärtust,
ei oma seda kõigi teiste jaoks?!
proovisin pisut hõlmata
Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes
ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti haka .....
näiline rikkus
tinast raskust täis mõtted ja keha
raha orjusesse oleme müünud me end
koidikust saab halastamatult eha
üksilduseks kujuneb nii aja lend.
uhked autod pargitud ostukeskuse ees
silmini täis käruga seisavad järjekorras
vaesest - vaesemad on sisemuses sees
armastuse vajadust krediitkaart ei korva
õhtune veinipokaal rõõmu asendusaineks
kainenedes kandub öös silmadesse veeks.
bussipeatuses seal seisan mina
mõned eurod surutud südametasku
elektrita valgustuseks taevasina
on millega minna homsele vastu...
samas kui kõrval eramajas naer
kostub mille hoovis vä .....
Populaarsus
Ei see küüned enda poole maailm Peetrit huvita
Ta rõõmsalt tangot tantsib vesiliivas kummilutiga.
Ta ei leia kohta selles imelises keskkonnas
kus pop ja noortepärane on mitte sisu vaid särav pealispind
mitte mõtted tegude taustal vaid võistlus ühiskonnas
kus ei püüta mõista vaid sulgede järgi paigutataks sind
kus armastus tuleb palgapäeval ning lahkub siis kui
veinipudelist viimne tilk see pokaalipõhja tilgub
diskussioonid sisutühjad ning promille peavad omama
et meel, see oleks hea ja öödki mööduks tegusalt.
Aga,
Ei see pealiskaudsus-libanaeratustemaailm .....