lembit

Eile Toomel

tere Jaak oled tagasi
ülikoolis otsimas
vabadust ja tõde
oma poisiea meelele
eesti keelele
kohta taeva all

Riiast tulnuna kepp
tüki maad on otsast
lühemaks kulunud
astumast Alma Materi poole
end usaldamas tema hoolde
ole tänatud tolles hämaras ajas
tee näitamise eest
pronksi valatuna tokk peos
nii seismas
praegugi meil silme ees

Aeg

hetk hetke kõrval
saab jälle täis
liblikana
ongi lendu läind
nagu polekski
sa teda näind
mis oli see
millest täitus pilk
hing ja meel
rääkis millest
õhinal keel
jalge all jäi seisma
vahel tee
elu anna mulle seda
veel ja veel

nagu lumevesi järve

nagu lumevesi järve
minusse nüüd kevad
nii ööl kui päeval sisse voolab
mu meeli heldelt joodab
iga viimasegi raku
magadeski verest
hommikuni lahku

see kestab kaua
kuni aias varisema hakkab
hõõgvel olnud sirel
mets enam pole
helerohelises vines
see pohmelus siis vast lakkab
jalg taarudes kui enam päeva
minema ei hakka
sügis hammastega
käest kinni äkki naksab

mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend

hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin

hing teab
kaks korda samasse
jõkke astuda ei saa
me arm sääl kuskil
silmapiiri taga
endistviisi voolab
möödunut nirena joodab
vahel silmad tõstad üles
vaatad sinna
kuhu mälu keelab minna
oled lihtsalt põlvili maas
aega olnut sisse
ja välja hingad

Tuhat aastat on möödas

tuhat aastat on möödunud
need siidpaberile kirjutatud
tušiga read justkui praegu
ootavad ärevalt saatja poolt
kärmet kohale jõudmist
tuhat aastat on möödas
ikka veel ei jäta suu
kehitades õlgu küsimata
mis on aeg olemise käes
pilkav naer
sõudja peos nõtke aer

raamatut " Padjamärkmeid " lugedes

Pessoad lugedes

hing uuesti hell
kui õhturahu lööb
sisse kodukiriku kell
lööb põllule metsale
külale järve veele
linna viivale asfaltteele
lillele aias õuntele okstel
köögile majas pliidil
kannus kahisema hakkavale
piparmündi teele
rahust täituksid ka täna
kõik su meeled
suus elu tänaks keel leebelt

mis siis taeva all
alles on inimeses vihkamine
päevaski mis tuleb
kitsas umbne ja pime

ma ikka veel
imestamast ei väsi
kuidas öö pimedusest
saab hommikul
puhtevalgus kõik
nähtav on jälle tagasi
tuttavad hooned
nende armsad jooned

igal hommikul elu poolt
samamoodi kordub
valguse joomine
maailma loomine

kõik oldud ajad
kord saavad lähedasteks
neis olnud kevad suvi
sügis talv hellus arm
see mis karm
kõik aja põhjas
kokku settib

Täna on ka Kristjan Jaagu sünnipäev

sääl Toomemäel
seisab tokiga poiss
ta astuma hakkab Riiga
kui kinni saaks
võtta tema käest
koos minna sinna liina

me tee läeks läbi kõrtside
mõne madala kirikla
mööda mõisaist kõrkidest
sinna suurde liina

kestaks nädalaid
hullutav reid
söögiks sibul ja leib
nooruse mulksuv vein

nii vabad oleme veel
räägime kreeka keelt
täis õhulosse on me meel
purjus õllest ja antiigist

(mulle saadetud luuletus)

Andrei!
Saadan Sulle ühe oma anonüümseks jääda sooviva sõbra luuletuse. See, kes Su värsse kommenteerib

вeчeрний свет всегда тебя пленяет
ячмень в полях настурции в саду
лучом волшебным он преображает
и долго - долго над лесами тает
сквозь облаков застывшую гряду

меж днем и ночьу хрупкая граница
свет возносясь уходит от земли
и в тьме что мягко на земле лож� ..... Loe edasi →