Leo
Järgi
Raskustest
Ei vea !
Sellel kes pelgab vedu
Kes veab, sel veab
Just teda saatma saab edu
Kiusatakse taga !
Keskelpool nii väga mitte
Tagapool olijail tungi
On pürgida kaugele ette
Pagan võtaks !
Õnnistus oleks ju seegi
Puudujääk innustab töökust
Töökust ei võta sult keegi
Täiesti lõpp !
On millegi täiesti algus
Kord täiesti lõppeb ka pimedus
Täiesti algab siis valgus
Uksega kohtingule
Kohtingule lähen ma
Nagu ikka - uksega
Panen enda ukse maha
Astun tema ukse taha
Koputan ja ootan veidi
Hõikan teda nimepidi
Kella lasen - pole vastust
Võtmekimbu haaran taskust
Korda mööda võtmeid pööran
Ei sest tolku - kõik on võõrad
Mõtted otsas, pole mahti
Kuidas saaks ta ukse lahti
Äkki ootamatult siis
Ta ukse avas väheke
Imekitsas uksepilu
Astus ukse lävele
Pool muljet, poolteist pilku
Kogusin vaid kokku ma
Hea, et leidsid aega tulla
Tore oli kohtuda
Enda terasukse reipalt
Haaran oma selga
Uks on jube raske küll,
Kuid raskust ma ei pelga
Kella .....
Joobuda
Joobuda!
Ma püüan muredest loobuda,
endale armastusväärsemaks moonduda.
Pudelipõhjast saan leevendust sedasi -
maised probleemid kõik lükkan vaid edasi.
Hommikul kogunend murede jada
siis lohistan järgi, kui armetut saba.
Joobumishind - minu seisund nii kohutav -
teenitud karistus - ainus mis lohutab.
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Kurbuse ilu
Muredest murtud on meel,
kõik äkitselt justkui nii tühine.
Tajun end kulgeval teel,
kui osana kõigest, mis ümbritsev.
Ei ole mõtet ses retkes,
moraali, motiivi, ei sihti.
Kõik lihtsalt siin ühes hetkes,
hinnanguist raputund lahti.
Sõnad, mis varem ma tõlkisin,
muutunud hääleks on, kõlavaks.
Pilk mida varem vaid hindasin,
muutunud silmadeks, elavaiks.
Ununend kibedus kurbusest.
Väsinud meelest läind valu.
Vabanend murede embusest.
Nüüd ruumi on märgata ilu.
Müra
Kuuled sa, milline kihin?
Asfalt ja naastude nagin.
Mäletad, milline kihin?
Naaksuva mändide nagin.
Kuuled sa, milline mühin?
Veokite, busside sumin.
Mäletad, milline mühin?
Tuuliste iilide sumin.
Kuuled sa, milline pragin?
hüüded ja kiirustav sagin.
Mäletad, milline pragin?
Langenud lehtede sagin.
Kuuled sa, milline tümin?
Mürtsuva muusika mürin.
Mäletad, milline tümin?
Kaugeima äikese mürin.
Kes vastutab?!
Kes pani need mõtted mu pähe?!
Kutsuge selle eest vastutav!
Kas praeguselt toimuv on vähe?
On's minevik sedavõrd huvitav?
Kes pani need mõtted mu pähe?!
Kutsuge selle eest vastutav!
Kas praegune korda ei lähe?
Kas tulevik olla või üllatav?
Kes pani need sõnad mu pähe?!
Mina ei selle eest vastuta!
Mina vaid trükin need tähed.
Keegi seal kõrgemal korraldab.
Kes pani need sõnad mu pähe?!
Mina ei selle eest vastuta!
Enne me edasi ei lähe!
Enne ei ole meil praegust ka!
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
