and1acula
Järgi
Sa oled igavene
Sinu silmis helgivad tähed –
nii säravad ja valged.
Need pajatavad lugusid,
joonistades juurde fantastilisi pilte
ja luues ennenägematuid filme.
Näitamaks Sind
ja ainult Sind. Näitamaks,
et sa oled inimene,
kes kord elanud.
Näitamaks, et kõik, mis on Sina
on igavene,(Ma loodan, et Sa oled igavene)
nõnda nagu on need tähed,
mis helgivad nii tähelepanu püüdvalt
Sinu silmis.
Näitamaks, et sa oled alatiseks
raiutud kosmose kividesse,
et ka tulevased põlvkonnad
saaksid näha seda ilu,
mis oled Sina.
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
XXXVII
My love,
You invigorate
and nourish
devotion - worship
one efflorecing into obsession,
other into salacious thoughts.
You, my dearest
fill me
and are the one
my heart is besotted with -
it continuing to exalt
the very infinitesimal
parts of you.
You, my love,
are why
I'm meant to walk on this earth.
You, and only you,
are why
I'm
meant
to live
XXXVI
I genuinely hope for us - our beings, whether physical or not - to have a chance at being the other's moon. To shine like stars and let our spirits connect by song. To let our songbirds soar freely and uncaged. I hope to love you the way I do until death do us part - till our bones decay and till the magic in our stardust vanishes and we fade away.
— and1acula
XXIX
Talvine rüü
nii aukus ja tume,
viimaks ometi, nüüd
asendunud suvega - kui sume.
Pead tõstmas suvepeod,
vihmaga kodadesse poevad teod.
Kõlamas kilked ja naer
lõpuks kasutuses
päevi näinud aer.
Tunded on leekimas,
käes, viimaks ometi, suvi!
mütsid pleekimas,
kuid õnneks läin'd on lumi.
I
Nothing more,
nothing less
but a memory, clouding my lungs.
Once so vibrant, now faded to dust.
The faint beating of broken hearts,
left under a layer of betrayal and regret.
Emotions,
that have been superglued to a place long gone.
Burnt flags.
Ruined childhoods.
Alliances that brought chaos.
Secrets that brought death.
III - Her
The lingering smell of her.
Ever so present in my memories
Ghosting Its fingers over me.
Leaving behind a want,
a need so desperate – almost dizzying.
Blurred lines of her figure,
casting themselves behind my eyelids.
So real in my mind's eye... yet
nowhere once I open them.
It's like she was never there.
Just the ghost of her left behind.
Now taunting me, driving me crazy.
Playing with my feelings,
tearing open healed wounds – making them bleed all over again
and again
and again.
