-

Kõnnin rannal paljajalu juuksed lehvimas tuules.Vesi jahutab väsinud jalgu kõrvus lainete kohinat kuulen. Pikast teekonnast jalad on väsind soengust salgud välja on vajund, sa ütled,et armastad mind kuid ma ikkagi vihkamist tajun. Sinu silmad mind jälgivad rannal käivad üle mu näost ja kehast nagu süükoormat kaasas ma kannan ja ei oska sest vabaneda. Järsku tõuseb suur tuuleiil viib kaasa mu patsikummi,võta mind kaasa siit,mu elus on täielik ummik. Tuul metsikult peksab mu juukseid,vihm piitsutab patuse keha,keegi ei kuule mu nuukseid,ei saatust saa ette näha. Sa tuled ja tõstad mind üles,olen lind kellel murdunud tiib.Pool teed sa mind kannad süles,siit rannast minema viid. Kas suudan veel jalule tõusta ja naeratada taas,võib olla tõesti,kuid juba siis rannas lumi on maas...

— Liismariis

01/01/2023 Kategooriata