Veel üks metsapeatus

No ei anna alla häda
oma enda ainevahetuse ori olen
soolikas ja pärakus asi mäda
autost välja minna tunglen;

instinkt ei anna häbeneda
nii inimesel ja loomal
kutse metsikusse pole erineda
mida võib tunda nahal omal;

vaatan üle roheluses nõgest
ja et heinas puuki poleks
toibun endiselt viperusest
kui läinud perse pühkimiseks;

kükitates tundsin kõdi ja sügelust
sipelgapesa kännu kõrval
jälle on põhjust ühel päeval
tunda looduses olles kahetsust;

siis kivi juurde end toetama ajasin
kus päike pole ammu seda kütnud
sambla pühkimiseks haarasin
siis juhtus midagi, mil ennast tõstnud;

EMO's röntgenuuring tehti
avastati, et rästik pugenud perse
külmal kivil pole olnud mahti
soojalembus ajas mao mu keresse;

vähe sellest, kõik all on paistes
munad ja muu sai mürgist ristitud
nii lõppes see seiklus mind hammustades
ootan, et saaks aukudest mürk välja joostud

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard