Vastamata kahekõne

Sul naerud näos
nii sageli nii palju
täisrõõmus kehahoiak
helge rüht

Mind nähes
aga kivined kui kalju
ning kordagi- oi jah
mul pole üht

Käib keegi mööda
muudad põse lohuks
me jääme kaksi
moondud õelaks irveks

Mind mõõdad
mõtled mingiks ohuks
sest äkki
tõstad pilgu sõjakirveks

Siin pole nii et "oleks"
SEE PILK tapab
kusjuures üsna võikalt
oled karm

Hing muutub tuleks
kõrvetab mind tsipa
mu süda hõiskab
see vist arm

Ma virgun
kirve jäljed üle ihu
ei ole sinust
teisipidi tõendust

Ma tasa targu
avan sõrmed pihu
täis tühjust
ühte kadund lubadust

Eks jäljed kao
saab aja käes sest rõõm
haav südameski
vaikselt traageldub

Kui viimse hao
sööb viimne lõkkelõõm
mu silmades see miski
peegeldub

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard