Haualõõritajate ballaad

Kaunis uni on kui luupainaja
sellest, kes kunagi oli olemas
puudustunne on valutaja
meel on kokku varisemas;

tahame teda tagasi
hauataugst elu näha tahtsime
tegime siis nii sedasi
et mustlaselt raamatu ostsime;

sinine suits katab kalmistu taeva
nekromaagia õhus
pole ilusemat oktoobripäeva
kui meie eksperiment on tõhus;

need jäised sõrmed ümber mu käe
nime kõik välja hüüdsime
laul kooris andnud väe
et sind me kõik tagasi kutsusime;

must maagia hauarahu rikkunud
ja kõik hinged virguvad
võtame kaasa oma lahkunud
kui mitte, siis päikese käes nad põlevad;

ja meil meel hea
et te tagasi tulnud olete
kuid miks silmad punased, ei tea
kui te just põrgust tagasi tulete;

ütle, kallis, miks sa ära surid
see haav sinu rinnus
kellegi käsi lõi ajahamba pidurid
ei tahaks uskuda, et suitsiid tunnus;

kuidas siia said, kus on uks?
et teispoolsusesse pääseda
see loits pole meie lõbuks
kuidas tundmatut silmitseda;

sest õhtust alates
Haualõõritajate ordu ekisteerib
perekonnad seadusi eirates
ballaadi koor praktiseerib

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard