Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil alateadvuses üks kutse kaigub
Sunnib arutuna tänavatel ekslema
Keegi miski kuskil just siinsamas hõigub
Võõras puudutus lööb vere pekslema
Hääletuna karjatades pöördun ringi
Harjumatult tuttav kuju tee või tina
Seisab siin mu ees ja hõõrub imestunult silmi
Lõpuks üles leidsin oma kaotsiläinud mina
Maren Toom 1982
Järgi luuletajat
