Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

Murran vabaks

Nuga paremal puusal, kaelas aventuriin
tulen jälle su juurde, juustes lõhn viirukist.
Võtan randmelt mookaiidi, surun su pihku
ja ütlen, et enam me eales ei kohtu.
"Sinu valik, tead - nõiad lähevad tuleriidale,
mina ei lähe," ohkan, toetun uksepiidale.
"Ma oleksin võinud sind armastada, mees."
Sa väldid mu pilku, põrandat vaadates.
"Täna keskööl ma lahkun hirvena siit,
anna andeks, et üldse me teed ristusid."
Sa ei vasta, ma pöördun, kuid kuulen siis,
kuidas sositad, et sa ei unusta mind.
Seisatan hetkeks, tean me enam ei näe
ja ühtäkki mu ümbert leian su käed.
Justnagu varem neil maguskurbadel öil
kui me andsime andeks ja sulle jäi võim
valitseda mind, noort tundlikku nõida
inimlikkuse, rõõmuga mind jälle köita.
Lõpuks mõistan, mis raskeim on minu teel
murda lahti end sinu ahelatest.
Raskem kui siit kurvast maailmast minna
on jätta sind ja su embused siia.

— GetDo
2
02/01/2018 Armastus
Lisa lemmikutesse Luulekogu Kommenteeri Kopeeri Luuletuse pilt

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Kommentaarid puuduvad, ole esimene

GetDo

Kasutaja GetDo profiilipilt

Kirjutan, et täita lüngad enda sees.

Info

  • Autor: GetDo
  • Lisatud: 02/01/2018 09:55
  • Kategooria: Armastus
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 1274
  • Kopeeritud: 0


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud