Suvest sügisesse, mitte ainult mina
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed mandusid.
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Juhan Viiding | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 02/12/2021 23:20
- Kategooria: Varia
- Vaatamisi täna: 1
- Vaatamisi kokku: 553
- Kopeeritud: 12
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud