Tunde tulnud ei ole, 2

Mehele.

Kas seda elu, mille erilisus
on selles linnus, selles kaselehes,
me mäletame?
Iga kõrs
on ühevõrra võõras, nagu praegu,
mil olen kinni arvatavas sisus,
aegajalt nähes ennast oma mehes.
Ja tundes üsas tulevasi aegu
ma mõtlen: valik --- tume sein,
ei märke,
mis näitaks uut ja senikogematut.
Ei oska näha. Vähe vaatamisest.
Mis aimu on
meil elus olemisest?

Mehest.

Mu mees on hull --- ta on nii tavaline,
ta juba kaua proovib tavalisust,
ta harjutand on üliharilikkust.
Ja selle kohta tavaline näide:
ta kallistab mind ebatavaliselt
ja liiga õrnalt, liiga pikkamisi
ja läbimõeldult, arvates, et nägi
mind seda tahtvat --- erilisi võtteid.
Ei, pole vaja. Tahan lihtsaid mõtteid
ja otsekohest tegutsemisviisi.
Oh, miks ta küll mind tookord läbi nägi,
miks küll ei võinud jääda vanaviisi?
Miks imendusin tema eluviisi?

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard