Amores (1917)

Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te hulka, laulikud, ma julgest' tulen.
Mu saatus see, mu mullapäälne pund.
Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Kas alla jään või mõne ringist sulen,
ükskõik; see nii, see olemise sund.
Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te hulka, laulikud, ma julgest' tulen.

Mu päevi veesse naised köitnud loed.
Kui varglik pilk käib süstik läbi lõime,
üks teise järgi kinni lüüaks' koed.
Mu kanga veesse naised köItnud loed.
Nad madarate verde kastnud põime
ning kangasteljil' teinud raudsed toed.
Ah, päevi veesse naised köitnud loed.
Kui varglik pilk käib süstik läbi lõime.

Hää jätta endas kõiki jumalaga,
kes olnud karmid, olnud mulle hääd,
ning laulda sest, mis mööda, seljataga.
Hää jätta endas kõiki jumalaga,
hää mõttes silitada naise pääd,
end mässi juustega kui humalaga.
Hää jätta laulus kõiki jumalaga,
kes olnud karmid, olnud mulle hääd.

Ah, kallid mälestuses silmaveed.
Mu laulud -- naiste sammud üle läve.
Ah, armsad, armsad mulle tunnid need.
Ah, kallid mälestuses silmaveed
ja rõõm kui kuldse muinasjutu käve,
kui kauge ilma seljataga-teed.
Ah, kallid mälestuses silmaveed.
Mu laulud -- naiste sammud üle läve.

Mu laulud, kallid minu südamelle,
oo, naine, sinu käte soojusest.
Need laulud olen laulnud eneselle,
mu laulud, kallid minu südamelle.
Mu laulud enda ihu roojusest,
ah, need on kõik, kõik laulud kurbuselle.
Mu laulud, kallid minu südamelle,
oo, naine, sinu käte soojusest.

Miks laulan oma unistustest nüüd?
Kas raudse ajaga pean tasakaalu?
Oo, ei! Nii võõras minule see püüd.
Miks laulan oma unistustest nüüd?
Et aja luhtund jõed võtaks vaalu?
Oo, ei! Nii asjatu te küsi, hüüd:
"Miks laulan oma unistustest nüüd?"
Vast endaga ma endas pean tasakaalu.

Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te ringi, laulikud, ma tahan astu.
Mu saatus see, mu mullapäälne pund,
aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Kas mõnitust või kiitust tuuaks' vastu,
ükskõik; see nii, see olemise sund.
Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te ringi, laulikud, ma tahan astu.