ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks

ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi

see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takistada
hetkete pungadeks paisumist
õitsele minemist

Pessoa läheb sinuga koos
suitsetama hakates kohe elu
põhiküsimuste juurde
milles ei puudu hetki puhastav
viiruki suits krutsifiks
tühi pihitool
tema universumisse mahuvad
nii kärbsed roosadel arbuusikoortel
trammi pidurite krigisemine
Lissaboni tänavatel
kui söögikohtade värske kohvi lõhn
nende elulust ning
kõrtsisumin tihti hommikuni

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard