Elu võõras käes

Ma nutan suhteliselt harva
kord aastas paar
või paaris aastas kord
kuid juhtub vahel piisa poetan
see minu valu langev vähendus
on pisar mingi tähenduse karva
neil kõigil tähendus
klaaskumeraima pudeliku soetan
jah olen kange
mul mure harva väljapaistvalt langeb
niisama teinekord ka poetub rõõm
ma püüan tunded mured rõõmud kokku
klaaspeidikusse pakku
üks väike klaasis kätket lokslev sõõm

Mõnikord kui õhtuti on aega
kaen karikasse poolenisti täis
nii ilusad nii valusad ma õhkan
on olnud rõõmud kannatused mured
mu elu näitus
vaid loodan pudel ennemi ei täitu
ennemi kui lõplikult ma suren
saaks aina sagemini kaeda
klaas õiget moodi täitmas tundus näis

Mu rõõmud mu ilusad
mured mu valusad
läbi mu klaasi kumera
on armsad ja ohkan
mis tahta võiks veel
elanud ilusa täidetud elu
pool elada veel
ja jätkub mu pudelis küll
uuele ruumi veel küll

Ühel hirmsaimal päeval aga
tuli üks võõramaa sõdur
meeltest meeletu- elutäisjõus
ent südames põdur
ta silmad seisid mu varas mu ihus
ta silmad klaasnõus
ja mina ta üleni väärituis pihus
võttis mu rõõmud mu elu mu võttis
võttis klaasanuma jõuga
mind ennastki tooreima väega
pudelikaelast pitseri lõhkus
tõrjus mu ahastust relvise käega
teisega kogutu lõnksatas jõhkrus
vaid hetkeks väristas lõuga
keele põsele viimse jaoks sirutas
kõik ühe korraga neelas
neelas mu elu mu õnne mu enese sedasi
midagi tunda ja midagi mõtelda keelas
klaaskumera kildudeks virutas
ja astus üks talu
üks riik üks elu
Edasi

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard