Lillelt, oma isale

Väike täpsustus. Mitte ajaloos, vaid kord päikse käes olnud elu, on täidetud väga erinevate tundmuste, emotsioonide, mõtete jms. "
Meie aja tundmuste kired, tormid, vaikelu.. Pole mitte midagi erakordset ning tähtsat, vaid nii on see olnud ja jätkub ka tulevikus samamoodi.
Või, nagu ütleb Alliksaar: " Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole."

Lille!
See on väga hea luuletus, kuid nagu ikka… Põlvkonnad, mis on üles kasvanud rahu tingimustes, ei saa üldse aru sellest, et rahu pole samasugune nähtus, nagu seda on tuul, vihm, päikene, kevad, suvi.. Mis tulevad regulaarselt, inimesest sõltumata. Antakse meile elu poolt loomulikuna kaasa.
See, et ta maailmas püsiks rahu, tuleb tema eest võidelda ja mitte vähe. Tuumasõja oht on see, mis ei lase, üle 77 aasta juba, tuumariikidel uut sõda täiemahuliselt vallandada.
Kui katki oli Euroopa pärast I ja II maailmasõda.. Saavad tänased põlvkonnad, vaid aimata. Kui neil üldse arusaamine sõjast pärale jõuab. Praegu vaatavad nad seda kui viikingite, julmade sõdalaste, põnevat seiklust.
Iga uus põlvkond, kes elu ja ajaloo näitelavale, ust jalaga lahti lüües, tuleb. Teab ja arvab, et just tema tunded, mõtiskelud, arutelud, arusaamised on ainuõiged, erakordsed.
Alles ajapikku, kui kogetakse piisavalt elu, aega, inimesi, sündmusi, saadakse aru, et ajaloos on olnud väga erinevaid tunnete ja mõtte voole, jms Et nii lihtsalt on.. Jätkub ka tulevikus.