Kui vaatan
kui vaatan sind mulle alati
meenub see esmane kohtumine
tunded segamini lõi magus parfüüm.
millest rääkida
kas kõigest?
ei tea mõistus oli nii tühi
vaid armastus kõneles
kõvasti meie südametes.
käest kinni võtta
see tundus maailma lõpp
tahtsin vaid kogeda ilusat
seda mida olime loonud.
sina ja mina kahekesi.
ilusa koosluse olime loonud
kuhu põgeneda ülejäänud
pimeduse eest kui olla on kurb
ja soovime olla peidus salaja...
miski muu pole nii lummav
kui su huulte soojus mu
mõranenud eluhuultel
vaid see ravib katkisevõitu
hinge veel terveks ajapikku.
aega igaveseks meile ihkan
sest vaid lõpmatus on ainus piir
millega lepin - põledes
armastustähtedena edasi siin
suurevõitu universumitaevas...
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud