Sõnale killustunud s leiti 6 luuletust
Mul ei ole kõik hästi
Ei hoida sind ma saa, kui tõtt sa ei räägi,
Enam hing ei hoiata, ainult au mul määrid,
Mõtlen tihti sinust, kuid täis saanud ring,
Ei kasvanud suureks, kellast kadund liiv,
Ära sind ei tunne, sest sa häbist hävisid,
Andsin endast parima, mind vaid narrisid,
Mingi teise mehe nimel vaid sind harisin?
Eks tead sa ise mis on sulle parim,
Kuid ei saa olla selgust peas mis valib,
Ära kasutajad ja ära kasutatav,
Ju see oligi see milleks tahtsid saada,
Nõnda Siirus ja austus võõraks jäid,
Nüüd vaid kujutlus kus see süda käib,
Pole ma ehk ühte koma teist,
Kuid olen p .....
Siit tuleb päris valu
Minu silmad on mustad
igast tundest ja arusaamast
mida külvad, seda lõikad
alati puudusi igast päevast;
istudes ei saa rahu
peaks olema õnnelik üksinda
aga, kui ma vaid teaks
kuidas olen kaotanud enda;
usun kogu süüd naise õlgadel
kuidas päriselu killustunud
mittemiski parane haavadel
kui me mõlemad haigetega sündinud;
kuid ta ikka tahab näha mind
kirjutas sõnumi jälle
"Ma tulen, sest armastan sind"
ehk loeb ühine sõlm ikkagi talle?;
kuid kas ta valmis teadma
minu tülgastust?
niipea mu koju seadma
annan sõna, mida arvan Eeva tütrest;
sõnad kui .....
Aeg Surra
Perekonna sidemed, eri olukorra pigment,
Tina ja püssirohi pidemes, päästmas hinge seest,
kui päästikut pigistab higistav pillimees,
populeeritud aladel hiilides, võitlemas iga millimeetri eest,
Sümfoonias, sõjatehnika surma toomas,
jooksis või roomas, seljas kandmas moona,
kaasvõitlejat langemas kooma, veri jõgedes voolab,
ei mõista poliitik sõjaplaani mida ta koostab,
A Käed pole ohtlikud kui ära lõigata koletise pea,
Mida ta ka sõjast teab, tema pere end tule joonele ei vea,
kaitsmas vargaid sead, mul on häbi elada teie argpükside seas!
Alla käib see ühiskon .....
Fragmenteeritud
Hiline hommik, kui und luupainajad kontrollind,
kõik see oli umbluu ja ei toimind, tagasi hoidsin,
inspiratsiooni toitsin, ootan mil päev koitis,
jälgin sees hirmu mida toovad need tondid,
nende keskel teki alla kobin, lastes olla psühhoosil,
las hauguvad koerad, las ülbitsevad nolgid,
austust rahaga soetand, ihnelt ahne kiirelt noppind,
noore ja värske, üle end kavaldamas pää sees,
kujutlusi uskudes enese pettusest ei pääsend,
kõik nii väiksed, kandideerimas uueks päikseks,
lõid siin häired, dikteerimas luues räiged, päitsed,
ohjata suutmata, korraks ka kuulmata,
.....
kuula...
kuula... kuula...
vaikusesse ununenuid
melanhoolseid sõnu -
tuul... tuulab...
tundeid purunenuid
mälestuste vanu
killustunud valu.
nukrus
igatsevalt
südame
kukrus
armastavalt
kutsub
hellitavalt
kuula... kuula...
kõnelevat hinge
----------------
elavalt teravalt.
Pole silmi pole suud, justkui otse vabrikust
Korda kolmandat, tunnetan, mida taevas täna kingib,
mida täna valab ta mu tinti, harmoonilist viisi, ennast säästmata,
tormi vihmas seistes räästata, aitab ta mind, sest olingi juba läinud kärssama,
Tõusud ja mõõnad, lükkab ja tõmbab, kuid iial kedagi ära ei põlgand,
Pean teda sõbraks, terve elu ta õpetused kõlanud mu kõrvas,
Samas vormis mis kõik teised, kuid ei kedagi päris sellist..
Kellel küsimus küsimuse enda üle tekkiks, ta kogemus
kingitusena koguneb mu peekris, püha graal, sest see vaid tõe
enesesse jätmas, ei vaja lohutust, enese mõistmine inimkonn .....