Kui Varesed On Surnud

Mul koduloomaks Vares
Süsimust läikiv ja ilus
Teise endalegi loomaks soetasin
Nii kaunid kahekesti koos
Kaks minutit mikrolaineahjus
Neil suled veel säravamaks tegi
Au ja kuulsust
Majja ojana tõid
Rutiiniks
See säravnemine sai
Päevast päeva
Ööst öösse
Jällegi ühel hommikul
Varesed mikrolaineahju poetasin
Kuid meelele tormas miski
Mis oli maha jäänud keldrisse
Panin taimeri mikrolaineahjule
Tormasin alla asja järele
Oh kui vaevaline
Neist treppidest üles oli tulla
Viimane aste
Jooksuga kööki
Järgneval momendil
Ei tundnud ma midagi
Ei ühtki emotsiooni
Vaatasin läbi mikrolaineahjuklaasi
Nägin
Oma Vareseid surnult
Ühel nokk mikrolaineahju aluses kinni
Teisel kael kahekorra
Pilk otse minu silmadesse suunatud
Vaatasin neisse
Süsimustadesse täpikestesse
Ajatult muutus vaatepilt
Ajatult sähvatusega
Vaatasin otsa
Oma enda silmadesse
Oma enda peadele
Üks ninapidi kummuli
Teine klaasistunud pilguga
Otse mind jälgimas
Suu veidi lahti vajunud
Nii elutult ja rahulikult
Sel hetkel tundsin ma esmakordselt
End täies mahus elavana
Tundes ei midagi
Peale rahu välja
Ma tean
Et saan teid usaldada
Ma tean
Et kui pole enam kedagi teist
Olete teie
Ma tean
Et kui Varesed on surnud
Pole enam lootustki


11.09.2020; 18.12

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard