vahelduseks suvele

Kaldapajusid lumise Pangodi
järve ääres vaadates

äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
raagus põõsastele
koos kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga koos vaikimiseks

üks hääl kuni lausub
mine ära
sina oled siin
vaid külaline
mine ära mis siis
et siia lahti on
ka homme värav

*
taeva laotust ühtviisi aega triiki täitsid
nii punaste lippude kandjad
kui pruunides särkides marssijad
70 aasta hiljemgi
ei suuda sa hirmuta
siseneda nendesse aastatesse
teha lahti väravaid ja uksi
laagreisse kabinettidesse
koolidesse kodudesse
üles poodu
või maha lastuna
oleks olnud su toonane saatus
tuimaks tapjaks
Sinimägedes Tšehhi põrgus
sa saanuks

70 aastat hiljemgi
ei taha sa minna
tollesse aega
nii palju verd ja viha
kust siia ikka veel nõrgub
ära uuesti anna elu
mul läbi seda elada
anud öösiti saatust
täis pommide ulgumist
inimese loodud põrgut
ta enda üleni kaotust

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard