Ära veel tule
Iga kord kukkudes kasvatan tiivale
veel ühe sule.
Iga kord tõustes kirjutan liivale:
Ära veel tule!
Ära veel lasku, sest päike on pesas
ja pikutab koit.
Ära veel valgu, sest linnud magavad kesas,
seemneis valmimas toit.
On pooleli puudeta pargid, lahtised katuste kivid
ja värvitud villad,
viltu teeristide piirete rivid, lilletud veerede peenrad
ja lõputa samblased sillad.
Veel on hingeta uksed, ilma raamita avata aknad
ja peeglite pildid,
kuldvõtmeta lukud, suure alguse täheta
nimede südamesildid.
Ära veel tule, sest salaja seotuna keegi vabalt
ei lenda, ei astu...
Ära veel tule, sest nii väga tahaksin
vagalt ja veatult
tulla Sul vastu.
/Mari*Uri/
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud