Kiri kodust

Taandreaga alustada kirja sinule.

Ja äkki saab otsa kõik.
Ka see, et me olime.
Hirmus on elada hirmus
enese ees.
Mõisteile tuleb lõpp.
Lõpule lõpu teeb.
Vasakul käel on lamp. Paremal vesi keeb.

Jäägu see kiri alles.
Küllap oli mul midagi taga.
Võibolla et eeski alles.

Aga tagasi võtta ei saa.
Hakkame kõnelema:
``Ühtainust pikka, katkendlikku viisi
ma olen ikka laulnud sisimas.''

Nii kirjutasin. Elan vanaviisi.
Jaa: väike suures,
suurim pisimas.

Nii vana mõte. Vanemat ei teagi.
Kuid uuemat ei ole. Siia lisa
või ära lisa. Meesterahvas. Isa.

*

Mu ees on tühi küsimusteleht
(ma olen naernud lehekeste üle),
mu ees on valge, vastamata leht.
Ja ma ei naera.

Taandreaga alustada kirja Sinule.
Suur S on kiire tulema, kuid Sinu pilt
ei ilmu silma ette, kõik on valge leht.
Ma olen selle saanud kusagilt.
Kes andis puhta, valge lehe minule?
Kord kirjutasin paberile riime
ja imetlesin üleminekuid.

Mis on see ainus, mille kaasa viime?

Ei, igavik ei tunne
ei lõppemist,
ei algamist.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard