II

Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.

Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
liig lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.

Nii keeldud kaevul valvates
jäin januseks ja kaineks.
Su põse ainus puudutus
jääb üheksandaks laineks.

Su noorus, rikas soojusest,
mu poole hõõgus kargust,
ja ometi ei andeks saa
ma seda väikest vargust.

Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
kui siis, kui maailm loodi.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard