Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

VIII

Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
soome labürintlikesse järvisse,
kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
ning ainult lüümus eristab
taevast ja maad, lõhi hüppab
otse läbi su südame, ja sa tead pea,
kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
kuid üksnes Karjala kaljuneemel
augustiöösel võid sa puudutada
Suurt Karu enese kohal ja all
ja õppida kõiksuse viimset teadmust
kaudu oma südamelöökide. See on mu luuletuste
keel, see on mu luule keel,
milles talv on tõepoolest talv,
kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks.
Tee peal olen õppinud teisi keeli.
Eesti keeles loen tänini oma aastaringe.

— Vanavara
15
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Luulekogu Kommenteeri Kopeeri Luuletuse pilt

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Kommentaarid puuduvad, ole esimene

Vanavara

Kasutaja Vanavara profiilipilt

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud

Info


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud