Läbi elektriliste tikksirgete tänavate

Läbi elektriliste tikksirgete tänavate
kõnnib vaikne maag.
Lõokesed laulavad ta habemes.
Läbi rahvamurru,
üle kirju asfaldi
kõnnib vaikne, väga vaikne maag.
Ta habemes laulavad lõokesed
ja kasvavad sinililled.
Hüljates tapetud öid,
mööda kahisevaid päevi,
üle kuminate,
üle autokatuste,
mööda vitriine,
üle kantseleilaudade,
mis on kaetud kirjutusmasinate vaibaga,
kõnnib ülivaikne maag.

Ta habe on roheline aas,
kus mäletseb rammusaid veiseid.
Ta habe on rukkipõld,
kus kõrred kõiguvad tuules.
Hämariku eel,
koidu ajal,
lükates nagu mantlihõlmu laiali
suurte majade pikki varje,
kõnnib too
nõnda rahulik maag.
Ja näe,
ta vaatab kaabakale suhu
ning kohe kasvavad selle suust nartsissid.
Ta silitab selga kõveral joomaril
ning too kõrgub üle linna
kui mastimänd.

Taskus tuul,
valge pilv
ja koidutäht,
kõnnib
mööda linna
vaikne maag.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard