VALGE KÄSI.

Vastu aknat tuiskab lund:
ei saa und, ei saa und!
Olen naisi vist näinud vähe:
meelest üks valge käsi ei lähe!

Nagu marmor, meistritöö:
vilgub ja välgub läbi öö!
Tuksub süda ja kuumab palge:
küünarnukini paljas, valge!

Ah, üks mõte südant sööb:
kelle ümber see käsi lööb?
Kelle kaisus ta praegu magab,
kellega armu ja kirge jagab?

Käänlen, ei saa uinuda,
nõnda üksinda olen ma.
Nõnda palju mul tuiskab põues,
kõle on toas ja vingub õues.


Mis küll ihkab, õhkab rind?
Valge käsi et vaigistaks mind.
Tuleks ja kallistaks salakesi,
huultele langeks musude mesi!

Vaiba sisse mässin end,
vaiki, vallatu mõttelend!
Homme on tõsiseid ettevõtteid,
mõeldakse jällegi talvemõtteid.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard