TUULEMAA: IV.

Ju tunnen õrenevat maiset rõhku,
ju tallan mõttes kõrge kõrbe jääd.
Ma tunnen avaruste tuule õhku.

Mul seltsiks vaimud julged, pärjapääd,
ja troostiks helgid kaugest laotusest,
ma aiman surnud ema pilku hääd,

ma osatuks jäänd maade jaotusest.
Nii kahvatab mu taga kodu kund,
meel kerkib kaotuste vaotusest.

Ei küündi sinna vihkamiste sund,
kus nukrus kiirtesäras puhtas hangub,
täht külmast avarusest paistab lund.

Näen, kuidas otsatuse öödes vangub
maa, inimene, elu petlik tund!
Vaim üksik vaatlemise leinas kangub

ja üle aja, ruumi tõstleb und.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard