HOMMIKVÕIMLEMINE

Arg ja valvas,

kuklas võltsväärikuse kramp, silmaterad vilamas sültjaš näos — nii näen end seisvat kergema vastupanu teeotsal,

Lõdvalt ripnevad liikmed, õlad ümaralt ettepoole kooldunud. Veel paar-kolm kompromissi - ja süda rasvub,

Olen muutumas kavalaks, kõiki mõistvaks, kõike andestavaks lurjuseks: pistis — et ka mulle liiga teravalt näppudele ei vahitaks.

Öö udupalakaist kerkib päev (mitte sümboolne, vaid tõeline). Kerkib päev, täna juhuslikult selge ja tuuline.

Läbi tuulise selguse tõttavad diskreetsed raadiolained

sinna, kus neid avatud aparaatidega oodatakse.
Ka minus on täna kõik nupud lahti keeratud ja ma võtan vastu diktori heledahäälse ettepaneku: Seltsimehed, alustagem hommikvõimlemist!

Kas trummi taob või põrutab seal keegi klaveril tramtaad! Suud naeruvine võrutab,

lööd päkad põntsti vastu maad,

Käies marss! Hea on minna oma jalgel, higi leemendamas palgel. Käid maailmas, kaelus valla, jättes tallaja lg i maha.

Lapski, kui saab jalad alla, roomata ei taha.

Ei igavaks pea ühtki tööd, kus lööming keeb, seal kaasa lööd - hing endisest nüüd ergem. End tuulevarju eal ei vea,

ons käes sul kang või sulepea, mis pole kangist kergem.

Seepärast vapralt treeni, et võiksid ära teenida nii leiva kui ka au. Ja kuigi see on vana laul,

kauaköõrutatud viis, kõik teada ajast ammust: mis tõsi on, jääb tõeks ka siis, kui kannab kulund vammust.

Rind ette! Pea püsti! Varvastele tõus! Sirutus - suurte sihtide, ülevate tunnete poole! Kummardus - töömehele, kui ta on tubli töömees, tänavapühkijale, kui ta on hoolas tänavapühkija ja ministrile, kui ta on mees omal kohal.

Kerge sörk - uute, andekate luuletajate järele!

Vabalt! Ja nüüd - edukat tööpäeva, seltsimehed!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard