HAAVAPAKK *

Olgu rõõmus me laul, kaja voorelt voorele veerlev! All üks sammaldand saun kanajalgadel udus keerleb.

Maha nukrus ja meeleheit, kuldne rahu et rinda paitaks! Aga seal on üks eit, ja kes või mis teda aitaks?

Me vapper pealehakk torni viib võiduka plagu! Aga õuel on haavapakk ja eit ei saa sellest jagu.

Voori kannul siit möödub voor, aga keegi ei tea vist: puupakku ei materda moor, vaid puuslikku sõnnipealist.

Suur mühklik sõnnipea - ja eit nii armetult väike . .. Meid ära kohtusse vea, meid ära süüdista, päike!


On nõrgad me memmede käed ja ei piisa ka kodusest kirvest. Need on maailma murede mäed, mis kooruvad udu virvest.

Olgu rõõmus me laul, niigi küllalt on taeva all nuttu, ja see sammaldund saun meeltehämusse taganeb ruttu.

Tuul pahmab ja pilvi loobib, nagu oleks tal rehi atta, ja need kõlksuvad kirvehoobid . . . tumedalt, lakkamata.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard