PILVEALUNE PÄIKENE

1

Pilvealuse päikese varjudeta valguses mu koduküla viilkatustega majad ja rukkipõld ning lillad ja valged kartulivaod meelde tuletamas mu kadunud memme ikka ja alati ikka ja alati kummargile mulla kohal. Kõik nagu välja mõeldud selleks, et mind nutma ajada . .. Ei tea, kui palju uraani mu koduküla peale on arvestatud?

2

Vaikus . . . Rohutirtsude sirin . . . Luuletajad jätkavad oma lohutuslaule.

3

Väikesed libliklehvidega tüdrukud liivakastis veeretavad salapärast sõna nagu käsigranaati: „Ess-tee-ärr... strontsium I" Nad peavad seda sõna ebatsensuurseks: „Ära emale ütle!"

4

Keegi teeb hobuse häält: Leku, loll poiss, läheb lahingusse, lahtine liigendnuga varrukas. Katkem pead, meid kõiki võib tabada päikesepist, kuigi öeldakse, et hulluse eest ei kaitse isegi kiiver mitte.

5

Kuumab, kuumab, kuumab pilvealune päikene, nagu tahaks ta jätta maale kustumata mälestuse oma vägevusest, enne kui varjub. Kas roos peale rahesadu on veel võimeline midagi mäletama?

6

Siiski — olgem optimistid! „Seda ma olengi," ütles Mägiste Mart, lirtsatades läbi hammaste, „mis muud jääb mul üle."

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard