ÜKS KASK MEIL KASVAS ÕUES...'
Olen hakanud igatsema lookeste järele, lookeste järele tuulises taevas laiade, värskeltseemendatud põldude kohal.
Läbi tahmase, lumetu talve, läbi bensiini- ja kivisöe-vingudest küllastunud tänavate jälitab mind hobumadara lõhn ja küpsevate kõrte hootine, kord lähenev, kord kaugenev kanneldus.
Vahel viirastub mulle suur vaskne kuu, servapidi kinni õlekuhjas, ja ma kõnnin öisel asfaldil, nagu oleksid mu hõlmad kastest rasked,
ning on juhtunud sedagi, et hommikul, halli ao ajal ehmun ärkvele ammerdusest akna taga: „üles, üles, nõnda ilus heinailm!"
Juba ma mõistan: kungla kullerid, kestva kevade, igavese suve saadikud on pärale jõudnud . mu lapsepõlvekodu tuletab ennast meelde.
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Kersti Merilaas | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 16:14
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 661
- Kopeeritud: 1
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud