On siiski kurb

On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.

On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud -
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm

selle südame laulmatud laulud!

Meid hoopis teiseks teevad mõned ööd:
kui viimne peotäis valgust ära võet,
päev maha langeb nagu kalts,
siis on ka võetud kõige arv ja mõõt;
hirm sul, kui oleksid teind veretööd,
ja oled süüdlane ning poeksid rettu,
kui irdub sinu ümbert päeva pahkund koor.

Ja sina. Keegi sääl,
sa suur ja kohutav kui seisaksid sa mäel,
ma lähenen sull', abitu ja talts,
sa silmitu ja südametu,
mind jälle ümbritseb su hingeõhu loor,
sind enam peljata ei või:
oo, jaga kiusatulle osavõttu.
Teen ette ristimärgi kilbiks.
Su suu, las kumerdub ta üheksainsaks silbiks:
kas jaa või ei?

Tõepoolest välgubki su hammasrida:
Ei! järsult öhe taob.
Jah! valgub laotusse ja kaob.
Siis jälle kipub kuskil kokku ei'ks.
Ei... jah, ei... jah! Ei tea nii jälle, mida
ma peaks või võiks.

Siis nagu sirguks sinu tiibe redel -
sind polegi...
Kui paisu alt lööb pahisema edel.
Kõik õu on äkki avardund ja valge kuust -
sind polegi...
Ja tähti tilgub puust.

2.

Hõlsti hõlmad ristamisi -
näen sind jälle, kaksikvenda!
Piilun sinusse kui enda
silma, ajju, ihulisi.

Vahel tõmbud aina kerra,
jatkub ruumi siis meil kahel,
laiub vahemaa me vahel...
Kuid kui sirutad, mu härra,

siis su koivad liiga pikad,
siis sind täis on minu koda -
küljel kõlgub mõõk kui oda -
ega's ometigi - vikat?!

Vahel nagu tuli rabas
vilgud, hajud lambi süütel,
aga nägematult sabas
sa mul siiski - salarüütel.

Kõikjal nagu läbi loori
tunnen sinu jäist ma truudust.
Ära ennast valla koori,
poleks sind - ma tunneks puudust.

Sa mind otsid - otsiskele!
Ma kui lind su mustas lingus!
Vahel seguneb me hingus,
sinu tume, minu hele.

Oled sa siis meiemaine?
Küsimus su poole pööras...
Jah, sa oled minu aine,
oled oma - võõraim võõras.