vestlustest vanaisaga

Pärast J.Kaplinksi loengut

tuled
puudutad korraks hingi
siis oma ilma juurde
lähed tagasi

seegi on olemise võimalus
nagu seegi

me vend laterna valgel
tänavaloigus
peseb käsi ja silmi
öömaja täna kust leiab

vähe on tuhande aasta jooksul
midagi muutunud

*
Issand anna neile andeks
sest nad ei tea
mida nad teevad
võta mu huulilt ära ka ohe
küsimus
kas see peab nii jäämagi
aegade otsani

*
me olevat loodud Sinu näo järgi
enam ma ei küsi
miks me seda pole
Emajõe silla all
saavad valges kokku need
kelle öö pole möödunud linade vahel

isegi kui ma ostaksin iga päev
mõne vana triikraua veekraani
või kohvitassi
ei saa ma vastust sellele
miks on nemad seal
ja mina siin

keel on meil veel vaid üks
sama hommikutki jagame

90-ndate Tartu

*
üheainsalegi küsimusele
vastuse leidmiseks
kulub rohkem kui üks elu
kas ma peaksin nüüd loobuma
esitamast küsimusi
mõtlemast nendele
tegema näo
et neid polegi olemas

aeg ja ruum täituvad niigi

nagu päikesekiir
mis satub Maa külgetõmbejõu
piirkonda
oled vangis ka sina

aja eemale tõukamise asemel
kallista teda

*

eesvanemate sõnad
hoolikalt kokku kogutud
ridadesse pandud
lehekülgedele üksteise alla

vaatavad mulle sõnastikest
küsivalt otsa

kas ka sina jätad meid maha
sindki ei lumma enam hingus
millega me elavana hoidsime
oma aega
meie puhkemine ja jumalagajätt
inimesega
kes sisenes ja väljus päeva

kuidas neile öelda
see aeg on päevast läinud välja
ust kuhu minagi avan aruharva

*

paljudega pole mul kõneleda
enam millestki
rääkimata päevade õnnistamisest
Isa
ma ei suuda keerata ette põske
kui seda lüüakse
jalgade maasse kasvamise asemel
lasksin välkuda kandadel

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard