see pole enam tanka

Väga hea, Lille!
Süda rõõmustab Su värsse lugedes. Oled ära tabanud mööduva suve nukruse hetke, nagu teeb seda fotograaf kaamerasse pildi saamiseks. Jorjenid on tõesti, koos maapirnide kollaste õitega, veel ainsad lilled, mis meenutavad möödunud suve lõputult heldet päikest. Mu vanaema kasvatas just seepärast oma taluaias neid lilli. Ta kutsuski neid talulilledeks.
Ka sellega saab ainult päri olla, et hinge päriskoduks saab olla ainult lapsepõlvest alates sind saatnud emakeel. Ja eesvanemate soojus on tõesti selles keeles kõneldes tunda, kui hing selle tundmiseks valmis on.
Rõõmu, Sulle, olemisest! Sinu puhul üllatab mind kõige rohkem see, et Su värssides pole mitte lihtsalt suvest lahkumise nukrust. See on meile kõigile tuttav tunne, kuid Sina avad selle täiesti uue pilgu läbi. Aitäh, selle eest!