Idüll

justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega

ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kaherattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu rääkimata Egiptuse päikeses
kiiresti tursuma hakkavaid noorte meeste
musklis kehadest
emadest kes ahastuses leinavad oma poegi

ajal pole siin mingit tähtsust
on`s kõrbetuul hennapuude õitsemine
teinud selle aja kurbusest tühjaks
pole kedagi kes vastaks sellele mis asi
on ajalugu kuidas
see koolis õpetatav aine aitab mu lastel
elu lõputult õgival ajal sellega toime tulla
on õhtu päev on ära olnud saanud loojanguks
maailm toimib nagu eile ja üleeilegi
silitan oma tütre pikki lokkis juukseid
ega räägi midagi
jah selle õhtuga olen saanud
nüüd üheks
kui meel tänab ära olnud valgust päevas
mille kuma silmad veel kaua
hämarduvas õhtus näevad


19. 09.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard