julia.nikolina
Järgi
Venelane. Luuletusi kirjutan eesti keeles ainult 2013. aastast. Ma saan aru, et kirjutades võõrkeeles mul võib olla mõned vead ja ebatäpsused. Palju vabandusi. Kindlasti arvestan kõiki nõuandeid. See aitab mulle oma keelt parandada ja teha teda paremini.
Nukrus
Loojuva päikese kullas
põlevad põõsad ja puud,
ja õhus on tunda sügist,
pikemaks muutusid ööd.
Ma näen kui lõuna poole
käteldes meiega,
lendavad parvedes kured...
viipan ma neile ka.
Panen siis silmad kinni,
pühin neilt pisara -
kui kiiresti talv meile kõnnib,
kumades hämaras.
03. oktoober 2017
Mälestus
Kui kunagi nägin ma unes sind,
siis kangastub kohe mu meeles
su südame tukse ja armas hing,
kes minule tuntud on viimasest elust.
Su hingust ma mäletan, säravaid silmi,
su hellust ja õrnusi… kohtingu tunde...
sult kingitud kauneid ja ilusaid lilli…
ja minul su vastu nii sügavaid tundeid…
Ses maailmas jälle ma kohtasin armu,
kuid hetkiti raske on saatuse pööre:
sa tundsid, et teadnud mind kunagi ammu,
ja siiski läks mööda kui õhtune loode.
Ma ikkagi tean, sa ei kadunud uttu,
ei katkesta sidemeid hingede vahel…
Sa meenutad mind, ja kui hõreneb udu,
s .....
Ainukordne on elatud elu...
Ainukordne on elatud elu,
iga samm, iga saatuse pööre,
su hinge ja südame ilu,
mis heiastab sinu loome.
Mõtted, teosed, maalitud pildid -
vaimne pärand su elu pärast...
Nagu kaunid õitsevad lilled,
mis sünnivad vaid hinge maailmast.
/16. veebruar 2016/
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
Kevad
Ärka ja vaata -
kevad on käes:
päikesesoojus, sinine taevas...
Mu sõber, kuula -
kuuldub veetilga heli,
ja loodus on täis lindude hääli...
Vaata, kui jälle
elu keeb ümberringi...
liiguvad taevas heledad pilved...
lendavad tagasi lõunast linnud...
ja meie südames on uued rõõmud...
Muutusi taju, kevadet tunne,
laula õnnest... Kui on meeldivad muljed!
Kuldne päikesevalgus ja sinine taevas...
Vaata, mu sõber,
juba kevad on käes.
/14. märts 2015 a./
Unistused
Ma soovin käia hommikukastes,
kui värsket jahedust õhkub nii järvest.
Soovin nautida hetki, tajudes loodust…
et säraksid silmad… et täidaks mu ootus.
Ma soovin istuda, unistades vaikuses,
uidata puude all… varjukas aias
imetleda linde, kes tiiblevad taevas
luuletada loodusest kodumaapaigas.
Soovin lentsida metsas… tee mööda ringi…
haista lõhna, mis õhkavad ilusad lilled…
soovin kuulda, kui laulavad hommikulinnud…
korjata maasikaid… juba täis on mu pihud.
Soovin supelda järves kuuvalguse ribas…
sel ajal on vaikus, pole ainustki hinge ...
.....
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
Värska
Värska, mu kallis ja õnnelik maa,
avali hingega ruttan sul vastu.
Südamepõhjani armastan ma
su ilusat loodust ja kaunist agu.
Rõõmust ja õnnest siin sulab mu süda,
puhkab mu hing, lauldes sulle kiitu.
Ei ole siin üldse tänavamüra,
sel kohal ma näen vaid rõõmu ja pidu.
Põõsastel kaunilt siristab linde,
päike nii kirkalt sillerdab veel.
See võlukoht jääb mulle alati meelde,
sest hinge täidab siin heameel.
Värska... kui särab siin õnnest mu nägu,
ja head saatus mulle ennustab kägu.
/13. juuni 2014.a./
