Sõnale konarlik leiti 13 luuletust
Taas kohtumine
Sinu nägemine oli mu unistus
ja meid ei seganud ükski kummitus.
Rääkisime tasa sinust ja minust
ning meie surematust armastusest.
Sinuga rääkimine oli vajalik,
mis päästis meie suhte, mis oli konarlik.
Sinu sõnad rahustasid mind
ja ma armastan kohutavalt sind.
Ütlesid, et armastus pole kustunud,
kuid Tema pärast on see tuhmunud.
Küsisin kõike, mis mind piinas
ega uputanud neid salaviinas.
Näitasid, kus asub mu kiri.
See ringlema pani mu vere,
sest asus see südame peal.
Ainult mina veel puudusin sealt.
Sinu nägu on lihtsalt kaunis
nagu mõnes Ho .....
PASSATI NIMEL!!!
Mõista - mõista, mis see on
vW logoks see autol
kere konarlik ka on
alati kaunis igal fotol;
ja kui on tuli ja tõrv
kui fännatud auto teist karva
tehtud Volgswagenile mõrv
jõuab see põlvakate kõrva;
kuidas julgevad need võrokad
solvata põlvalaste kultust?
Maha need valelikud mokad
mis rikkusid lõuna - eestlust!;
ja nii Volgswageni pojad
molli andsid võru punujatele
välkusid rusikad tulisoojad
kõikidele ketseritele;
ära aja paska pühale autole
ja mis on selle mark
ei taha saada risti löödud, vait ole
oled loll, mitte elutark!;
Põlva on see püha .....
Vana pildiraam
harjumuspärane
on surra
kui sureb ka su kaasa
võib-olla ongi see armastuse kõrgeim austusavaldus
kuni surm meid lahutab
või kuni sina lahkud minust
ainult sinuga koos saab ka minus olla elu
pikalt koos olnud paarid teavad seda
et elurütm ilma kaaslaseta
kellega on elatud koos aastakümneid
tihti haigestab ka terve
peale paarilise surmava diagnoosi teada saamist
hakatakse ennast süüdistama
leitakse põhjuseid, miks ka ise mitte elus olla
kuidas lein ja stress meie tervist mõjutab
on ilmselge
võib-olla ongi see paatoslik
ja romantiline
ja rüütellik,
samas aup .....
Mälusopis
eile tuletati mulle meelde
et sina võitsid selle karika
millest hiljem teada sain
sest ma pidin alati kirjandust "oma asjaks"
sest nii mulle peegldati
igaüks võib olla kirjutaja
aga igast ühest ei saa kirjanikku
isegi kui umbes baaris ootad honorari
oma tuleku ja minekuga
tõenäoliselt rikkusin Su elu rahu ja ilu
jälle üks tõke, jälle üks konarlikkus
mõtlesid ehk
vaba ja vahendeid valimata
ei suutnud ma hingeteele vastu astumata
elus kulgeda
tahtsin iga hinna eest olla oma südame rajal
kuni ka kord murdusin
valust sai igapäev
kas hoida ennast mustrites kinn .....
Kollases taksos
kollases taksos
ahastuses kurbuses
katki rebituna
iseenda sügavustes
armastada kedagi kaugelt maalt
kelle kohalolugi enam vahel ei mäleta
kelle eksistens eksisteerib ise ilma minuta
ilma minu toeta
aga
kuskil on see armastus ikkagi peidus
ma ei teadnud, kuhu see takso viib mind
pikk sirge tee
ei ühtegi konarlikkust
ja ma tundsin ennast reedetuna
ja võimetuna sulgeda albumikaasi
kinni ja lõpetada peatükk,
mida kunagi alustasin suure õhinaga
minu ettekujutuse vili
soovunelm
ebaterve loomus
aga igatsus
igatsus sellest igavesest päevast
kui päike loojub silmapiiril .....
Valik
Ma valikut pean kahe raja vahel-
üks kuiv ja kitsas, teine lookleb rappa,
kus piirdeks lauka lõppematu ahel-
vaid ekslik samm, ja muda võib sind tappa.
Ka kitsal rajal kuidagi ei suju.
Samm konarlikuks jääb ja kivine on tee.
Ning pööraseks ja hulluks muutuv tuju
koos luikedega lendaks Linnuteel
ja jätaks rajad mõlemad. Võib- olla
teel lõppeval on siht- ja vahejaam.
Veab iga kulgemist, et ajas olla,
edasi vaid õige arusaam...
Ah,ära luuleta
Ma hakkasin nüüd luuletama,
ah,ära luuleta.
Sa ju luuletasid kogu aja,
ja jälle luuletad.
Sa ise ei usu kedagi
ja sulle haiget teeb,
et olen jõudnud luuleni
mööda konarlikku teed.
Elust,valust, läbi ronind,
nüüd õnnelik on meel.
Sa ei tunne ennastki,
veelgi vähem mind.
Jaa,ja, hästi luuletad.
Torutunne
Valede ja vääramate valikute rägas
ükski roim ei ole hirmsam ajuvabast aususest,
põhimõttetustest põrutatuna maas ägan,
kookan oigeid, ling läeb looka labasusi lausudes.
Olla elus, elada, või lihtsalt elutseda,
kaasarippuv ripik annab endast märku paisudes.
Meeletutest meenutustest mälul mäletseda
meeldib neid, mis põimit kõige mädamatest haisudest.
Õiglus alati jääb võitjaks... Oma nägu muutes...
Pikka iga petturitel, pole mingi ime siis...
Koperdades mööda kõverkonarlikke ruute,
minumoodi etturitel polegi ju nimesid....
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
.
Kord unistasin tugitooli süles
mul enesega oli justkui sekt
nii ehitasin mõtteis elu üles
teetassi kõrval sai must arhitekt
siis kerkis suurejooneline kindlus
ja mindki kaitses turvaline sein
kampaania raames „Õnnel allahindlus!“
rõõm naeratas, kus varem nuttis lein
kruus purunes ja kildudena laotus
mu unistustest konarlik eskiis
jäi ehitada elu keset kaotust
küll õnnestub, sest joonis lubab nii.
Heliriin Puistamaa