Koledik
Ühel päeval metsa tuli õudne koledik.
Välja nägi üsna hirmus ja pisut imelik:
Jalgu on tal lausa kuus ja kihvad teravadki suus.
Keset pead nii suured sarved, seljas kasukas, mis soe on talvel.
Silmadki on kurjad tal - kaks on ees ja kaks on taga.
Vastu maad käib sahinal ta pikk ja okkaline saba.
Miks tuli siia metsa ta, ei seda keegi teada saa...
Kus on kõigi kaitsja karu? Sellestki ei saada aru.
Kõik loomad justkui kadunud - nad oma urgu pugenud.
Hirmutab neid võõras koll - äkki hoopis mingi troll?
Koledik teeb metsas ringe, trambib jalgu, kisendab.
Mitte keegi pole kindel, miks ta nõnda hädaldab.
Suured loomad olid peidus, linnudki ei lennanud.
Kas veel üldse keegi leidus, kes poleks kolli peljanud?
Lõpuks kõige julgem loom oli hoopis hiir.
Metsarahva seas ta tuntud justkui päiksekiir.
Kolediku juurde läks ja uuris, mis on häda.
Ise pisut kartis, eks nüüd süüakse mind ära.
Aga tuli välja see, et kollil on nii valus.
Ette võttis metsatee ehk aitaks keegi - palun!
Okas oli kurgus tal, ei seda kätte saa.
Kas leiab selle osava, kes oskab aidata?
"Aitaks ise aga mul... käpad on nii suured.
"Palun aita," ütles koll, "ole hea, kas kuuled!"
Õnneks hiir ju on nii väike - puges kolli suhu.
Selles kohas pole päikest, tuuledki ei puhu.
Hiirest oli palju abi, tõmbas okka välja.
Kolediku häda läbi - ei pea jääma nälga.
Hiirepoissi palju tänas, kallistas ja tegi pai.
Koledik ju täitsa kena - metsarahva sõbraks sai.
Pealegi ta enam pole üldse mingi koledik.
Nagu öeldud: täitsa tore - kõigi sõber Toredik!
Järgi luuletajat
