verisulis tüdruk

tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist

läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele

jääb üle vaid loota!

vol. 2

tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...

läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta välja sülitanud

varsti viib buss ta mööda põldudest
suletud maapoodidest
mahajäetud korrusmajadest
kui teaks kuhu peab välja jõudma
mööda ja mööda
ja politseiautoga tagasi
ja keegi ei tea
kui palju on juba plekke
tema valgel jopel
ja hapral hingel
jääb üle vaid loota!

29.03.24.

— Mary Männi

29/03/2024 Kategooriata

linn maa hing noorus lapsepõlv juhus

Järgi luuletajat

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida

Mari Männi

4 nädalat tagasi

Tema on habras pigem hingelt - haavatav ja naiivne, juhuste ja valikute meelevallas. Ei oota veel printsi ja punased purjed on tema jaoks eilne päev. Sõbrad ja lähedased ei tee enda armastamist ehk alati kergeks? Enne elu ja maailma armastamist tuleb õppida armastama iseennast. Ta on sinnapoole teel - jääb üle vaid loota!

Anon

4 nädalat tagasi

See verisulis, habras, ingli kleidis tüdruk.. Mida ta loodab ja ootab? Printsi valge hobuse seljas, purjekat punastes purjedes?
Mina armastaksin nende asemel oma lähedasi ja sõpru.. Niimoodi elu ja maailma.

Mary Männi

Ma olõ imede ime ja suur juhus, kedä elo om opanu tuu iist tennämä.

Info

Autor: Mari Männi (Mary Männi)
Lisatud: 29/03/2024 20:35
Kategooria: Kategooriata
Vaatamisi täna: 2
Vaatamisi kokku: 68
Kopeeritud: 0