EI ILMU

Ühel kevadhommikul vara võib näha sellist pilti: nimetu linna nimetule
väljakule sammuvad sõnatult kogu maailma kinematograafias ärakujutatud,
äramängitud pühakud, märtrid ja suurvaimud.
Pühakud, märtrid ja suurvaimud tulevad väljakule kokku. Ime, nad mahuvad
ära. Väljakuäärsed majad taanduvad. Keegi ei puuduta üksteist. Kuuleb
ainult hingamist ja samme, mõned linlased kuulevad oma südametukseid,
paljud ei usu oma silmi.
On see ilmutus? On küll.
Siis tulevad filmimehed. Näevad ja filmivad ära. Võtavad nähtu üles.
Mõnedki arvavad: ah siis jälle jälle jälle jälle käivad ajaloolise ainega
filmi võtted. Et tehakse filmi "Kõigi maade pühakud tulevad Heina turule".
Mõnedele tundub asi liiga imelik. Kõik suured surnud on liiga elavad,
liiga ehtsad selleks, et olla palgalised kostüümikandjad.
Kõik oma rahvusest ja rassist ja eri ajastutest. Ükski neist ei kõnele.
Või ei kuule ma. Võib-olla pole mul kõrvu.
Keegi ei räägi, keegi ei laula, keegi ei naera, keegi nutab.
Aga nad on seal platsil.
Kaamerad käivad, kümned kaamerad. Valgus on võimas. Valgus on taevane.
Prozhektorid jäävad pimedaks. Valgus tuleb teiselt poolt. Pühakud, märtrid
ja suurvaimud lähevad väljakult ära. Lähevad ära ka teised, lähevad
filmimehed - ja naised. Öö juba käes. Kuhu küll kadus see päev.
Hiljem, hämarais ilmutustubades selgub, et filmilindid on puhtad, keegi ei
jäänud peale - järelikult ei olnud. Rahvas väidab, et nägi - topime tal
suu kinni, ütleme - pole olnud. Anname käsu, et polnud.
Keegi ei saagi teada seda, mis peale ei jää.
Kirjeldused ei aita, tunnistused ei loe.

---

Tütarlapsed-näitlejannad, kodanikud noorehärrad; olge valmis, kabjaplagin
kostab. Kahel kabjal kappab Vana ise, kappab kohale ja ütleb: Mängid
poetessi! Sedasama jah. Kuulsid õieti. Tead ju küll, kuidas see käib. Või
ei tea? No küll sa teada saad! Ah ei taha? Hakkad tahtma. Noormees, palun,
teile Äraandja roll, teie kehastate Lunastajat. Kehastate, pidage meeles.
Ka ei taha?
Humanismi vastu, jah? Inimarmastuse vastu kah, jah? Vägivalla poolt
vististi. No nii.
öelge, rahvas, mis me teeme selle jätisega, selle loobujaga, keeldujaga?
Teie, teie, rahvas. Mitte meie. Mitte mina. Ei, me pole mõrtsukad. Esialgu
jätame ta ellu. Oleme ju haritlased. Suurem osa meist on väga vaimsed,
peene maitsega. Mõistame ta mängima enesetapjat. Lõpp on ehtne. Kunsti
huvides, tõe huvides, sinu huvides, rahvas, keda teenin.
Niisiis, noormees - teie roll on teada: Enesetapja. Väntame kaua, teil on
aega. Oleme rääkinud. Teadke, et lõpp on ehtne.
Päriselt.