RAUGAD

Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,
ootad mind sa pargis kord novembri iilis.
Samuti kui köitest sinu mantli taskus
aimub kiipsi mõtteid roomlase-profiilis.

Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas
naftaliini pilvi hajutades keebist,
nägu loori taga paksult kuivas kõõmas
jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.

Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.

‘J


XANTIPPELE

Palju on aegade jooksul, Xantippe, su riiakust naerdud,
lastele isade käest kumu su kurjusest käib,
ometi tarkadest suurim Ateena õitsevast aiast
ihaldas endale vaid sind, sina karune lill!
Mõistmatuks, rahutu naine, jäi sulle ta kõnede selgus,
mõtete jumalik helk, pilv Umber inetu pää.
Kriisates, kiharad lennus, nii tuiskasid ringi, ning tihti
kaaslase pihta su käest lendu läks vaagen ja kruus.
Sokrates, tõstes ent vaikselt maast anuma, silmitses lahkelt
raevu su kuumavas näos — küllap ta seletet vaim
teadis, et vaablase nõelal ja naisegi vihaseil huulil
helendab mõnikord piisk tundmata lillede mett.

.10


KUNSTI SÜND

Kuidas kõrgete palmide salgus
oli äkitselt kohin nii suur,
ürgne metslane, kui sinul valgus
puusse esimest korda kontuur!

Nagu unes sa tahusid pakku,
paistsid kive ta laugude prakku,
ja siis nutsid, et puu oli tumm.

Kui ent süüdati ohvrilõkked,
sinu pühadust piirasid rõkked,
purjus loitsud ja nõidade trumm, —

siis sa pagesid tundes, et lohtu
ei saa vendadelt enam su nälg.
Kuid su jäliga džunglirohtu
jäi üks leegitsev Iapsejälg.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard